Desarmeerimine ja relvastuskontroll
Eesti on rahvusvahelises relvastuskontrolli ja desarmeerimissüsteemis usaldusväärne partner, kes seisab globaalse rahu ja julgeoleku kaitsel. Toetame ja tähtsustame relvastuskontrolli alaseid kokkuleppeid ja usaldusmeetmeid, mis suurendavad Eesti, Euro-Atlandi ala ja laiemat rahvusvahelist julgeolekut.
Eesti on ühinenud kõigi peamiste mitmepoolsete desarmeerimis- ja massihävitusrelvade levikut tõkestavate lepingutega: tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga (NPT), tuumakatsetuste üldise keelustamise lepinguga (CTBT), keemiarelva keelustamise konventsiooniga (CWC), bioloogilise relva keelustamise konventsiooniga (BWC), nn Genfi tavarelvade konventsiooni (CCW) ja selle viie protokolliga.
Genfi desarmeerimiskonverents
Genfi desarmeerimiskonverents (CD) loodi 1979. aastal ja on ainus alaline desarmeerimislepingute läbirääkimise formaat. Desarmeerimiskonverentsil (ja selle loomisele eelnenud Genfi desarmeerimisfoorumitel) räägiti läbi mh tuumarelva leviku tõkestamise leping (1968), bioloogiliste ja toksiinrelvade keelustamise konventsioon (1972), keemiarelvade keelustamise konventsioon (1993) ja tuumakatsetuste üldise keelustamise leping (1996).
Genfi desarmeerimiskonverentsil on 65 liiget, viimane suurem laienemine toimus aastal 1996, kui liitus 23 riiki. Eesti on osalenud foorumi töös vaatlejana alates 2000. aastast ja esitas liitumistaotluse 2001. aastal. CD töö on konsensuspõhine ja konsensuse puudumise tõttu ei ole Eesti ja paljude teiste riikide liitumistaotlusi heaks kiidetud. Lisaks ei ole Eestil ja mitmetel teistel Euroopa riikidel olnud võimalik alates 2023. aastast osaleda vaatlejana, sest meie sooviavaldust on blokeeritud.
CD pädevus hõlmab pea kõiki desarmeerimis- ja relvastuskontrolli küsimusi. Paraku ei ole alates 1998. aastast jõudnud CD enda tööprogrammis kokkuleppele, mistõttu ei ole täna võimalik uusi lepinguid-konventsioone seal läbi rääkida. Viimane desarmeerimiskonverentsil läbi räägitud leping oli tuumakatsetuste üldise keelustamise leping (CTBT) 1996. aastal, mis ei ole tänini jõustunud.
Olgugi, et CD sisuline töö on geopoliitiliste pingete tõttu paralüseeritud, toimuvad kohtumised väga üldise alalise päevakorra alusel siiski, peegeldades riikide desarmeerimise ja relvastuskontrolli alaseid vaateid ja seisukohti.
Konventsioonid
- Ülemäärase kahjustava või purustava toimega tavarelvade kasutamise keelustamise ja piiramise konventsioon
Ülemäärase kahjustava või purustava toimega tavarelvade kasutamise keelustamise ja piiramise konventsioon (CCW) avati allakirjutamiseks 10. aprillil 1981 ning see jõustus 2. detsembril 1983. Eesti ühines CCW-ga 20. oktoobril 2000. Konventsioonil on 128 liikmesriiki.
CCW käsitleb eriti julmi relvi ja nende kasutamise piiramist sõjaolukorras. Tegemist on raamkonventsiooniga, millel on viis lisaprotokolli: avastamatute kildude protokoll (protokoll I); miinide, püünismiinide ja teiste seadeldiste kasutamise keelustamise või piiramise protokoll (protokoll II); süüterelvade kasutamise keelustamise ja piiramise protokoll (protokoll III); pimestavate laserrelvade protokoll (protokoll IV) ning plahvatusohtlike sõjajäänuste protokoll (protokoll V), millest viimane jõustus 2006. aasta lõpus. Eesti on ratifitseerinud konventsiooni kõik viis protokolli.
CCW raames arutatakse alates 2014. aastast ka surmavate autonoomsete relvasüsteemide (Lethal Autonomous Weapons Systems (LAWS)) reguleerimist. 2017. aastal loodi selleks eraldiseisev valitsusekspertide grupp (GGE), mille praegune mandaat kestab 2026. aasta lõpuni, mil toimub CCW seitsmes ülevaatekonverents.
Peamine arutelu GGE LAWS raames keskendub küsimusele, kas kõnealuste relvasüsteemide arendamise ja kasutamise reguleerimiseks on vaja uut rahvusvahelist juriidilist kokkulepet (nt CCW lisaprotokolli näol) või piisab rahvusvahelisest humanitaarõigusest (IHL). Eesti hinnangul allub autonoomsete surmavate relvade arendamine ja kasutamine olemasoleva rahvusvahelise õiguse reeglitele, peab olema sellega kooskõlas ning uue õiguslikult siduva instrumendi loomine vajalik ei ole.
- Bakterioloogiliste (bioloogiliste) ja toksiinrelvade täiustamist, tootmist ja varumist keelustav ning nende hävitamist nõudev konventsioon
Bioloogiliste relvade konventsioon (Biological Weapons Convention, BWC) võeti vastu 1972.a. ja jõustus 1975, Eesti ühines konventsiooniga 1993. aastal. BWC ratifitseerinud riike on 189 (lisaks 4 allkirjastanud riiki), kel lasub konventsiooni järgne keeld bioloogilisi relvi sõjalistel eesmärkidel omada ja kasutada. Konventsioon on aidanud tõhusalt kaasa biorelvade hävitamisele ja läbipaistva rahvusvahelise teaduskoostöö arendamisele.
BWC tähistas 2025. aastal jõustumise 50. aastapäeva. Tähtpäevast hoolimata puudub BWC-l siiani efektiivne verifitseerimismehhanism. BWC osalisriigid on arendanud vabatahtlikke läbipaistvusmeetmeid (nt õppused ja vastastikused visiidid), kuid puudub efektiivne võimalus rikkumisi tuvastada ja järelevalvet teha.
BWC 2022. aasta ülevaatekonverentsil loodi konventsiooni tugevdamise töögrupp, mille mandaat kehtib 2026. aasta lõpuni. Töögrupi ülesanne on käsitleda muutunud julgeolekuolukorra mõjusid konventsioonile ja BWC toimimist kõigis aspektides tõhustada. Töögrupp arutab ja teeb ettepanekuid mh rahvusvahelise koostöö, tehnoloogiliste arengute, läbipaistvuse, verifitseerimise, rahastamise jms organisatoorse toimimisega seotud küsimustes. BWC kümnes ülevaatekonverents toimub 2027. aasta lõpus.
Lepingud
- Tuumarelvade leviku tõkestamise leping
Tuumarelvade leviku tõkestamise leping (NPT) on alla kirjutatud 1968. aastal ning see jõustus 1970. aastal, Eesti ühines lepinguga 31. jaanuaril 1992. Lepingul on 191 osalisriiki (ratifitseerinud pole vaid India, Pakistan, Iisrael, Korea RDV), mistõttu loetakse NPT-d globaalse tuumarelvade leviku tõkestamise ja tuumadesarmeerimise nurgakiviks.
Leping põhineb kolmel sambal, milleks on tuumarelvade leviku tõkestamine, desarmeerimine (tuumarelvadest loobumine) ja tuumaenergia kasutamine rahumeelsetel eesmärkidel. Lepingu kohaselt kohustuvad ametlikult tuumarelvi omavad riigid (USA, Venemaa, Hiina, Prantsusmaa, Ühendkuningriik) neid mitte ühelegi teisele riigile edasi andma ning mitte kaasa aitama tuumarelva omavate riikide arvu suurenemisele. Lisaks kohustuvad nad pidama hea tahte vaimus läbirääkimisi, et lõpetada tuumarelvastumise võidujooks lähimas tulevikus. Tuumarelva mitteomavad riigid (kõik ülejäänud NPT osalisriigid) kohustuvad seevastu tuumarelvi mitte soetama ja tootma ning sõlmima Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuriga (IAEA) kaitsemeetmete kokkulepped tagamaks, et tuumaenergiat ei kasutata muul kui rahuotstarbelisel eesmärgil.
Iga 5 aasta järel peetakse NPT ülevaatekonverentsi. 11. ülevaatekonverents toimus 2026. aastal, mille lõpus ei õnnestunud riikidel konsensusele jõuda ja lõppdokument jäi vastu võtmata. Tegemist on kolmanda järjestikuse korraga, kui liikmesriigid ei ole suutnud konsensusele jõuda (nagu ka 2015. ja 2022. aastatel).
- Tuumakatsetuste üldise keelustamise leping
Tuumarelvakatsetuste üldise keelustamise leping (Comprehensive Nuclear-Test-Ban Treaty – CTBT) avati allakirjutamiseks 24. septembril 1996. Eesti allkirjastas lepingu 20. oktoobril 1996 ja Riigikogu ratifitseeris selle 21. juunil 1999. CTBT-ga on liitunud 187 ja selle ratifitseerinud 178 riiki, sh Eesti.
CTBT on üks olulisemaid rahvusvahelisi kokkuleppeid tuumadesarmeerimise ja tuumarelvade leviku tõkestamise vallas. Lepinguga keelatakse tuumarelvade katseplahvatused ja kõik muud tuumaplahvatused nii tsiviil- kui ka sõjalistel eesmärkidel kõigis keskkondades. CTBT alusel asutatakse uus rahvusvaheline organisatsioon – Tuumarelvakatsetuste Üldise Keelustamise Lepingu Organisatsioon (Comprehensive Nuclear-Test-Ban Treaty Organization – CTBTO) peakorteriga Viinis.
Kuigi ÜRO Peaassamblee võttis CTBT vastu juba 1996. aastal, ei ole see tänaseni jõustunud, kuna lepingut pole ratifitseeritud kõikide riikide poolt, kes omasid allakirjutamise hetkel tuumareaktoreid (nendeks on nn lepingu lisa 2 riigid ehk EG, CN, IL, IN, IR, PK, DPRK, USA). 2023. aastal võttis Venemaa tagasi enda CTBT ratifitseerimisotsuse, põhjendades seda tõsiasjaga, et ka USA pole lepingut ratifitseerinud. EE toetab järjekindlalt CTBT jõustumist.
- Rahvusvaheline relvakaubandusleping
Rahvusvaheline relvakaubandusleping (Arms Trade Treaty – ATT) jõustus 24. detsembril 2015. Leppe on tänaseks allkirjastanud 143 riiki, millest 118 on selle ka ratifitseerinud. Eesti allkirjastas leppe 3. juunil 2013 ja ratifitseeris selle 2. aprillil 2014.
Rahvusvaheline relvakaubandusleping on esimene juriidiliselt siduv rahvusvaheline leping, millega reguleeritakse tavarelvastuse sisse-, välja- ja läbivedu. Leping näeb relvakaubanduses ette ühised kriteeriumid nii tootjatele kui ka ostjatele, et saavutada ühtselt tugev rahvusvaheline kontroll relvakaubanduse üle. ATT idee edendamise üks argumente oli tõsiasi, et rahvusvaheliselt eksisteerivad küll siduvad keemia-, bio- ja tuumarelvade kokkulepped, kuid tavarelvade tarneid ei reguleerinud varem ükski rahvusvaheline konventsioon.
- Käsi- ja kergerelvad
Käsi- ja kergerelvade (Small Arms and Light Weapons – SALW) ebaseaduslikku kaubanduse takistamiseks, tõkestamiseks ja välja juurimiseks on loodud hulk initsiatiive nii ülemaailmsel, piirkondlikul kui ka kohalikul tasemel. Kõige olulisem neist, millega püütakse piirata käsi- ja kergerelvade liikumist illegaalsele turule, on ÜRO tegevuskava (UN PoA), mis on poliitiliselt siduv kõigile ÜRO liikmesriikidele. SALW PoA neljas ülevaatekonverents toimus 2024. aastal, kus lepiti kokku tegevussuunad aastateks 2024–2030.
Julgeolekuteemadega tegelevad mõttekojad Genfis
- Genfi Relvajõudude Demokraatliku Kontrolli Keskus (DCAF)
DCAF on 2000. aastal loodud rahvusvaheline fond, mis tegeleb julgeolekusektori reformi käsitleva nõustamise ja teadustööga. Lisaks täidab DCAF Montreux’ dokumendi foorumi sekretariaadi rolli. DCAF-i kuulub 43 riiki (sh Eesti, kes on üks DCAFi asutajaliikmest) ja eraldi liikmena ka Genfi kanton.
- Genfi Julgeolekupoliitika Keskus (GCSP)
GCSP on 1995. aastal loodud rahvusvaheline väljaõppekeskus ja uurimisasutus. Liikmeskonnas on üle 50 riigi. Eesti on liige alates 1998. aastast. Eesti esindamisel GCSP juures teeb Eesti alaline esindus Genfis koostööd Kaitseministeeriumiga.
- Genfi Rahvusvaheline Humanitaardemineerimise Keskus (GICHD)
GICHD (Geneva International Centre for Humanitarian Demining) asutati 1998. aastal ja see tegeleb humanitaardemineerimise ekspertide väljakoolitamisega ja demineerimist vajavate piirkondade toetamisega. Keskuse eesmärgiks on kõrvaldada jalaväemiine ja plahvatusohtlikke sõjajäänuseid ning vähendada nendest tekkivat humanitaarkahju. Selleks annab GICHD nii vahendeid kui ka rahastab demineerimismeeskondi, teadvustab miiniohtu elanikkonna ja doonorite hulgas ning toetab riiklike ja rahvusvaheliste standardite väljatöötamist. GICHD sihtasutuse nõukogusse kuulub hetkel 19 riiki (sealhulgas 6 ELi liikmesriiki), Euroopa Liit, ÜRO Desarmeerimisküsimuste kontor (UNODA) ja UNMAS. Eesti GICHD sihtasutuse nõukogu liige ei ole.