Geneva

Maailma kaubandusorganisatsioon (World Trade Organization, WTO) on rahvusvahelise kaubandussüsteemi oluline osa, mille peamiseks ülesandeks on tagada sujuv, ettearvatav ja võimalikult vaba reeglitel põhinev kaubavahetus. WTO-le pani aluse 1947. aastal sõlmitud üldine tolli- ja kaubandusleping (GATT), mille 1986.-1994. aastal peetud Uruguai läbirääkimisvooru tulemusena loodi 1. jaanuaril 1995 WTO. WTO-l on (juuli 2025.a seisuga) 166 liikmesriiki.

74% kogu maailma kaubavahetusest toimub WTO-s kokku lepitud reeglite raames (juuli 2025.a seisuga).

WTO on ainus rahvusvaheline organisatsioon, mis tegeleb riikidevaheliste siduvate kaubandusreeglite loomisega. WTO töö on riikide initsiatiivil põhinev ja konsensuslik. Organisatsiooni tegevus jaguneb kolme suurema valdkonna vahel:  1) olemasolevate lepingute täitmise kontroll ja rahvusvahelises kaubanduses toimuva jälgimine (nn „regulaartöö“ ja „läbipaistvus“); 2) kaubandusvaidluste lahendamine liikmetele siduvate otsustega, ja 3) uute kaubandusreeglite läbirääkimine. Kõik kolm sammast on vajalikud reeglitel põhineva kaubandussüsteemi toimimiseks.

Lisaks olemasolevate reeglite täitmisele ja kokkulepete jõustamisele on oluline jätkata läbirääkimisi nii kaubanduse täiendavaks liberaliseerimiseks kui ka maailmamajanduses toimuvate muutustega kohanemiseks, aidates seeläbi kaasa kaubandussuhete sujuvale toimimisele ning protektsionismi vähendamisele. Organisatsiooni oluline roll on samuti pakkuda abi ja koolitust arenguriikidele saamaks kasu üleilmsel turul osalemisest.

WTO igapäevatöö toimub liikmesriikide allkirjastatud ja ratifitseeritud kaubanduslepingute põhjal rajatud komiteedes, nõukogudes ja töörühmades, mille abil on loodud vajalik koostööraamistik. WTO lepingud näevad ette:

• liikmesriikide kohustuse alandada tariife ning vähendada kaubandustõkkeid;
• teenusteturu avatuna hoidmise;
• protseduurid ja reeglid vaidluste lahendamiseks;
• arenguriikide erikohtlemise.

Lisaks materiaalsete kaupade impordi tollimaksude vähendamisele töötab WTO ka muudekaubanduspiirangute, eelkõige mittetariifsete tõkete vähendamise nimel. Mittetariifseteks kaubandustõketeks võivad olla näiteks imporditavatele tööstuskaupadele esitatavad põhjendamatud tehnilised või kvaliteedinõuded (TBT) või teaduslikult tõestamata toiduohutuse ja -hügieeni, loomatervise reeglitest (SPS) lähtuvad piirangud kaupade sisseveole.

WTO lepingud pärinevad enamuses Uruguai läbirääkimiste voorust (1986-1995), kokku 22 500 lehekülge. 2001. aastal alustati läbirääkimistevooru uue, pea kõiki WTO valdkondi hõlmava lepingu sõlmimiseks, (nn Doha voor WTO ministrite konverentsi järgi Dohas 2001. aastal). Lisaks kaubanduse täiendavale liberaliseerimiseks oli Doha vooru keskseks teemaks arengumaade olukorra parandamine. Algselt 2005. aastaks lõppema pidanud Doha vooru läbirääkimised on aga korduvalt jõudnud patiseisu tulenevalt lahendamata erimeelsustest põllumajanduse, tööstustariifide, mittetariifsete tõkete, teenuste ja arengumaade erikohtlemise suhtes. Doha vooru tulevik on ebaselge, kuna puudub konsensus nii kõneluste lõpetamiseks kui ka senisel kujul jätkamiseks. Üks vooru läbikukkumise põhjus tuleneb läbirääkimiste aluseks võetud  põhimõttest kiita heaks kõik teemad tervikuna. See pidi võimaldama tasakaalustada järeleandmisi eri valdkondade vahel, kuid lõi ühtlasi väga soodsa pinnase läbirääkimiste blokeerimiseks.  Teine põhjus on maailma majanduse muutumises, kus osad praeguste WTO reeglite alusel arengumaa staatuses riigid kerkisid üleilmselt peamisteks kaubandusjõududeks, mida 2001. aastal kokkulepitud läbirääkimiste struktuur ei suutnud arvesse võtta.

Doha vooru läbirääkimiste venimise tõttu on mõnes valdkonnas jõutud eraldiseisvate kokkulepeteni. Nii sõlmiti 2013. aastal ministrite kohtumisel Balil kaubanduse hõlbustamise kokkulepe ja 2015. aasta ministrite kohtumisel Nairobis otsustati kaotada põllumajandustoodete ekspordisubsiidiumid. Pikaleveninud mitmepoolsete läbirääkimiste taustal on ka kasvanud WTO hallatavate mõnepoolsete (plurilateraalsete) kaubanduslepingute tähtsus. Need lepingud on sõlmitud vaid osade WTO liikmete vahel, kuid enamikel juhtudel saavad kokkulepitust kasu ka need WTO liikmed, kes kõnelustel ei osalenud. Mõnepoolsed lepingud on jõus näiteks riigihangete ja infotehnoloogia toodete kaubanduse valdkonnas. Lisaks algatati 2013. ja 2014. aastal mõnepoolsed läbirääkimised keskkonnakaupade ja teenustekaubanduse täiendavaks liberaliseerimiseks. 2017. aasta Buenos Airese ministrite konverentsil (MC11) tegid huvitatud WTO liikmed ühisavaldused, millega teatati kavast rääkida läbi uusi mõnepoolseid reegleid veel neljal teemal: e-kaubandus, investeeringute lihtsustamise ja arengu seosed, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete edendamine ning naiste majanduslik võimestamine. 2019. aasta kevadel algasid ametlikult läbirääkimised e-kaubanduse teemal.

Kaubanduspoliitilistes teemades on vastavalt Lissaboni lepingutele Euroopa Liidu liikmesriikide esindusõigus rahvusvahelistes kaubandusläbirääkimistes delegeeritud Euroopa Komisjonile. Euroopa Liidu sisestes WTO-ga seonduvate küsimuste aruteludes osaleb Eesti Brüsselis Euroopa Liidu Nõukogu kaubanduskomitees ja mitmete teiste temaatiliste töörühmade tegevuses. Eesti alaline esindus Genfis katab WTO peakorteris toimuvaid kaubanduskõnelusi koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Maaeluministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja Välisministeeriumiga, vajaduse korral ka teiste ministeeriumidega. Genfi esindus osaleb EL koordinatsiooniistungitel, kus riikidel on võimalik arvamust avaldada ning ELDEL ja Euroopa Komisjoniga konsulteerida, kooskõlas Brüsseli seisukohtadega.

WTO poolt kaetavatest valdkondadest on Eesti jaoks tähelepanu keskmes kaubanduslihtsustamisega seonduvad teemad, kus meil endil tugev kogemus e-lahendite rakendamisel. Samuti on Eesti fookuses digikaubanduse edendamine ja investeeringute lihtsustamine, horisontaalselt haakuvad nende teemadega ka naiste majanduslik võimestamine ning mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete konkurentsivõime tugevdamine. Eesti jaoks prioriteetne on WTO toiduohutuse, veterinaaria ning fütosanitaaria leppe täitmine ning sellealane turule juurdepääs, kus Eesti osaleb koostöös Euroopa Komisjoniga aktiivselt WTO SPS komitees tõstatavate kaubandusmurede lahendamisel ning jälgib kaubandusvaidluste lahendamist WTO siduvas vaidluste lahendamise mehhanismis.