Tuumarelvade leviku tõkestamise leping (NPT) on alla kirjutatud 1968. aastal ning see jõustus 1970. aastal, Eesti ühines lepinguga 31. jaanuaril 1992. Lepingul on 191 osalisriiki (ratifitseerinud pole vaid India, Pakistan, Iisrael, Korea RDV), mistõttu loetakse NPT-d globaalse tuumarelvade leviku tõkestamise ja tuumadesarmeerimise nurgakiviks.
Leping põhineb kolmel sambal, milleks on tuumarelvade leviku tõkestamine, desarmeerimine (tuumarelvadest loobumine) ja tuumaenergia kasutamine rahumeelsetel eesmärkidel. Lepingu kohaselt kohustuvad ametlikult tuumarelvi omavad riigid (USA, Venemaa, Hiina, Prantsusmaa, Ühendkuningriik) neid mitte ühelegi teisele riigile edasi andma ning mitte kaasa aitama tuumarelva omavate riikide arvu suurenemisele. Lisaks kohustuvad nad pidama hea tahte vaimus läbirääkimisi, et lõpetada tuumarelvastumise võidujooks lähimas tulevikus. Tuumarelva mitteomavad riigid (kõik ülejäänud NPT osalisriigid) kohustuvad seevastu tuumarelvi mitte soetama ja tootma ning sõlmima Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuriga (IAEA) kaitsemeetmete kokkulepped tagamaks, et tuumaenergiat ei kasutata muul kui rahuotstarbelisel eesmärgil.
Iga 5 aasta järel peetakse NPT ülevaatekonverentsi. 11. ülevaatekonverents toimus 2026. aastal, mille lõpus ei õnnestunud riikidel konsensusele jõuda ja lõppdokument jäi vastu võtmata. Tegemist on kolmanda järjestikuse korraga, kui liikmesriigid ei ole suutnud konsensusele jõuda (nagu ka 2015. ja 2022. aastatel).
Tuumarelvakatsetuste üldise keelustamise leping (Comprehensive Nuclear-Test-Ban Treaty – CTBT) avati allakirjutamiseks 24. septembril 1996. Eesti allkirjastas lepingu 20. oktoobril 1996 ja Riigikogu ratifitseeris selle 21. juunil 1999. CTBT-ga on liitunud 187 ja selle ratifitseerinud 178 riiki, sh Eesti 1999.a.
CTBT on üks olulisemaid rahvusvahelisi kokkuleppeid tuumadesarmeerimise ja tuumarelvade leviku tõkestamise vallas. Lepinguga keelatakse tuumarelvade katseplahvatused ja kõik muud tuumaplahvatused nii tsiviil- kui ka sõjalistel eesmärkidel kõigis keskkondades. CTBT alusel asutatakse uus rahvusvaheline organisatsioon – Tuumarelvakatsetuste Üldise Keelustamise Lepingu Organisatsioon (Comprehensive Nuclear-Test-Ban Treaty Organization – CTBTO) peakorteriga Viinis.
Kuigi ÜRO Peaassamblee võttis CTBT vastu juba 1996. aastal, ei ole see tänaseni jõustunud, kuna lepingut pole ratifitseeritud kõikide riikide poolt, kes omasid allakirjutamise hetkel tuumareaktoreid (nendeks on nn lepingu lisa 2 riigid ehk EG, CN, IL, IN, IR, PK, DPRK, USA). 2023. aastal võttis Venemaa tagasi enda CTBT ratifitseerimisotsuse, põhjendades seda tõsiasjaga, et ka USA pole lepingut ratifitseerinud. EE toetab järjekindlalt CTBT jõustumist.
Rahvusvaheline relvakaubandusleping (Arms Trade Treaty – ATT) jõustus 24. detsembril 2015. Leppe on tänaseks allkirjastanud 143 riiki, millest 118 on selle ka ratifitseerinud. Eesti allkirjastas leppe 3. juunil 2013 ja ratifitseeris selle 2. aprillil 2014.
Rahvusvaheline relvakaubandusleping on esimene juriidiliselt siduv rahvusvaheline leping, millega reguleeritakse tavarelvastuse sisse-, välja- ja läbivedu. Leping näeb relvakaubanduses ette ühised kriteeriumid nii tootjatele kui ka ostjatele, et saavutada ühtselt tugev rahvusvaheline kontroll relvakaubanduse üle. ATT idee edendamise üks argumente oli tõsiasi, et rahvusvaheliselt eksisteerivad küll siduvad keemia-, bio- ja tuumarelvade kokkulepped, kuid tavarelvade tarneid ei reguleerinud varem ükski rahvusvaheline konventsioon.
Käsi- ja kergerelvade (Small Arms and Light Weapons – SALW) ebaseaduslikku kaubanduse takistamiseks, tõkestamiseks ja välja juurimiseks on loodud hulk initsiatiive nii ülemaailmsel, piirkondlikul kui ka kohalikul tasemel. Kõige olulisem neist, millega püütakse piirata käsi- ja kergerelvade liikumist illegaalsele turule, on ÜRO tegevuskava (UN PoA), mis on poliitiliselt siduv kõigile ÜRO liikmesriikidele. SALW PoA neljas ülevaatekonverents toimus 2024. aastal, kus lepiti kokku tegevussuunad aastateks 2024–2030.