Geneva

Parlamentidevaheline Liit (IPU) asutati 1889. aastal ja on seega esimene alaline poliitiliste mitmepoolsete läbirääkimiste foorum. Sellega on IPU olnud ka hilisema Rahvaste Liidu ning ÜRO sünnile kaasa aitaja, ning oli oluline keham protsessides, mis viisid tänase Haagis (Holland) asuva Alalise Vahekohtu loomiseni. Aastate kestel on kaheksa IPU-ga tihedalt seotud isikut saanud Nobeli rahupreemia, sh kolm esimest.

IPU, olles üleilmne parlamentaarse dialoogi foorum ning töötades inimestevahelise rahu ja koostöö ning esindusdemokraatia tugevdamise nimel:

• Tugevdab parlamentide ja parlamentääride vahelisi kontakte, koordinatsiooni ja kogemustevahetust;

• Arutab rahvusvahelise poliitika huvi- ning mureteemasid ja esitab omapoolsed nägemused, et suunata parlamendid ja parlamendiliikmed vajalikele tegevustele;

• Panustab inimõiguste kaitsele ja edendamisele, mis on parlamentaarse demokraatia ja arengu võtmefaktor;

• Panustab esindusinstitutsioonide paremasse tundmisse ning nende tegevusmehhanismide tugevdamisse ja arengusse.

2016.a. võttis IPU vastu strateegia Paremad parlamendid, tugevam demokraatia“ aastateks 2017-2021„. IPU liikmeskonda kuuluvad täna 173 riigi parlamendid ja 11 assotsieerunud liiget.

Eesti kuulus IPU-sse aastatel 1921–1940 ja taastas oma liikmesuse 1991. aasta oktoobris. Eesti on koos teiste Euroopa riikide, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaaga 12+ rühma liige.

IPU Eesti rühma kuuluvad kõik Riigikogu liikmed, kes valivad rühma juhatuse. Juhatus, kuhu kuuluvad täiskogult enim hääli saanud president ja kolm asepresidenti, moodustabki Riigikogu IPU delegatsiooni. Delegatsioon moodustatakse Riigikogu poliitiliste jõudude vahekorda ja soolist esindatust arvestades.

Eesti IPU-delegatsiooni tegevuse eesmärk on arendada parlamentidevahelisi suhteid, tutvustada rahvusvahelistel foorumitel Eesti riiki ja meie riigi seisukohti aktuaalsetes küsimustes. Eesti on IPU-s aktiivne liige. Sõna on võetud IPU assambleel Ukraina teemadel, iga-aastaselt osaletakse aktiivselt soome-ugri, ehk Eesti, Soome ja Ungari parlamentääride koostöös ning tutvustatud on Eesti Riigikogu kogemusi parlamendi rollist riikliku tasandi strateegilises planeerimises.