Rahvusvaheline Tööorganisatsioon
11. aprillil 1919 kiideti I maailmasõja lõpetanud Versailles’ rahukonverentsil heaks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni(ILO) loomine. Organisatsiooni töö alusdokumendiks on ILO põhikiri ning teised õiguslikud instrumendid.
ILO on ainus töö- ja sotsiaalsuhetele spetsialiseerunud rahvusvaheline organisatsioon maailmas, mis tegutseb kolme osapoolt – valitsusi, tööandjaid ja töötajaid – koondades. Seega pakub organisatsioon unikaalset foorumit, kus kolmepoolses koostöös saavad 187 liikmesriiki ja nende sotsiaalpartnerid arutada töövaldkonna standardeid ja poliitikat. ILO on pühendunud sotsiaalse õigluse ja rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste ning tööalaste õiguste edendamisele.
ILO neli peamist strateegilist eesmärki on:
- Edendada ja rakendada tööga seonduvaid standardeid ja fundamentaalseid põhimõtteid ja õigusi;
- Luua paremaid võimalusi naistele ja meestele väärikaks tööhõiveks ja sissetulekuks;
- Edendada sotsiaalkaitse katet ja tõhusust kõikidele inimestele;
- Tugevdada kolmepoolset koostööd ja sotsiaalset dialoogi.
ILO tähtsaimaks töövormiks on rahvusvahelise tööregulatsiooni kehtestamine, mis toimub konventsioonide ja soovituste vastuvõtmise kujul. ILO ei võta vastu üldsiduvaid rahvusvahelisi tööseadusi, vaid fikseerib minimaalse õigusliku tasandi, millest konventsiooni ratifitseerinud riik peab ilmtingimata kinni pidama või millest (soovituse puhul) soovitatakse juhinduda.
Eesti kuulus ILO-sse aastatel 1921-1937 ja taastas oma liikmeõigused 13. jaanuaril 1992. Eesti alaline esindus Genfis teeb töövaldkonna teemadel koostööd Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga. Vt ka Eesti riigiprofiil ILO andmebaasis.