Rahvusvaheline Tööorganisatsioon
11. aprillil 1919 kiideti I maailmasõja lõpetanud Versailles’ rahukonverentsil heaks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) loomine. Organisatsiooni töö alusdokumendiks on ILO konstitutsioonning teised alustekstid ja deklaratsioonid.
ILO on ainus töö- ja sotsiaalsuhetele spetsialiseerunud rahvusvaheline organisatsioon maailmas, mis tegutseb kolme osapoolt – valitsusi, tööandjaid ja töötajaid – koondades. See teeb organisatsiooni unikaalseks foorumiks, kus kolmepoolses koostöös 187 liikmesriiki saavad töövaldkonna standardeid ja poliitikat arutada.
ILO on pühendunud sotsiaalse õigluse ja rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste ning tööalaste õiguste edendamisele. Tänases ILO tegevuses on üks olulisimaid seda edendavaid juhiseid nn väärika töö põhimõte (Decent Work Agenda). See aitab edendada nii majandus- kui töötingimusi, mis aitaks omakorda kaasa nii töötajate kui tööandjate panusele laiema rahu, heaolu ja arengu saavutamisel.
ILO neli peamist strateegilist eesmärki on:
- Edendada ja rakendada tööga seonduvaid standardeid ja fundamentaalseid põhimõtteid ja õigusi;
- Luua paremaid võimalusi naistele ja meestele väärikaks tööhõiveks ja sissetulekuks;
- Edendada sotsiaalkaitse katet ja tõhusust kõikidele inimestele;
- Tugevdada kolmepoolset koostööd ja sotsiaalset dialoogi.
2019. aastal tähistab ILO 100. juubelit ning ILO aastakonverentsi peateemaks on Future of Work.
Eesti kuulus ILO-sse aastatel 1921-1937 ja taastas oma liikmeõigused 13. jaanuaril 1992. Eesti alaline esindus Genfis teeb töövaldkonna teemadel koostööd Sotsiaalministeeriumi (siit leiad info ka Eesti ILO Nõukogu ning Eestile õiguslikult siduvate ILO konventsioonide kohta, sealhulgas aastatel 1922-1938 ratifitseeritud konventsioonid, mis on Eestile tänaseni õiguslikult siduvad) ja teiste kolmepoolse koostööformaadi partneritega.